Реферат : Lahingulaev Bismarck 


Полнотекстовый поиск по базе:

Главная >> Реферат >> История


Lahingulaev Bismarck




Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium

Saksamaa lahingulaevad

Aastatöö

Roman Belogurov

Secunda loodus

Juhataja: Rainer Saks

Pärnu 1999

Saksamaast

Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.

Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1 maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle lubatud arvu.

2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.

Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”, ”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.

Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja ”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest diiselmootoreist.

Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga mõtlesid nende jaoks välja naljatermini – pocket battleship – taskulahingulaev. See nimetus läks käibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis võimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” täiendava tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade läbisõidukaugus.

Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika üheks põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.

Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva pärast mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.

Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.

Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”, ”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”. Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.

Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral Hipper”. ”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil 1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.

Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.

Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul 63-aastane suuradmiral Erich Raeder.

Inglismaa laevastik

Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.

Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.

Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail 1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.

Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat – ”Renown” ja ”Repulse”.

Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi, kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai vaid üks - ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.

1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks oli nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.

1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”, ”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega, väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.

Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”. Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev, ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli ühtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti laevastikus. Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõja algul oli ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”, ”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.

Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv – 114. Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati abilaevadeks või ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa vaid kümmekond I maailmasõja lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.

II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I maailmasõda ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid igaüks omaette pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti laevastikku jõudma 203-mm suurtükkidega relvastatud ristlejaid, mille suurtükid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud kuue 203-mm suurtükidega, kolmteist ”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sõna tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”, ”Suffolk” , ”Berwick” jne.

Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist 25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või 152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma alates 1933. Aastast.

Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.

Saksa lahingulaevade ookeaniretked

22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau” merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter Lüljens. Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline retk mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.

Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut põhja poole, seejärel aga pöörduti järsult edelase, et piki Islandi lõunarännikut Gröönimaa vetese jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.

”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.

Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74 põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga piki Grönimaa rannikut edelase.

5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust pöörduti kagusse ja jõuti kolm päeva hiljem Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et tuligi vastu tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast. Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.

Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi loodesse ja jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust. Seejarel sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele. 22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.

Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse, võtsid 27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusid nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.

Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil kohati üksikut Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv “Scharnhorst” laskis selle põhja.

Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige tihedam liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi tõsiselt suurele saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16 laeva, mis olid oma konvoidest maha jäänud ja nüüd üksikult ja grupikaupa sakslaste suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva “Rodney”, kuid selle 16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud. “Rodney” 23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi 31-sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.

17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta tegigi ja sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti. Kahekuulise reidi tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva kogutonnaziga 116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse tõsiseid häireid.

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.

Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid, täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama tüüpi “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest arglikult pageda. Värskelt valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jätta ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”, “Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”. Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” – “Õppus Reinil”. “Bismarck” ja “Prinz Eugen” pidid merele minema Gotenhafenist “Gneisenau” ja “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.

Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile, seega saanuksid “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud kindlat maad all tunda.

Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis seisvatele Saksa lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse paremasse pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses kõverdusid ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.

23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda tõenäolist Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse, mille parandamine võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4. mai, “Rheinübungi” alguspäev möödas.

Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon “Rheinübung” uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool nimetatud “Gneisenau” ja “Prinz Eugeni” vigastusele osutus lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal oli mingi häda turbiinides, mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi” löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.

12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler, laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik, kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga” jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.

Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks oli jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi “Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandöriks merekapten Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.

Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neid märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni poole teele Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Briti luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norra mere loodesse.

Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sõda veel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja sõjatehnikat Lähis-Itta.

Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”, lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru ka admiral Tovey peajõud – lahingulaev “King George V”, lennukandja “Victorious”, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.

23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses meresõjaloos. Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jääva, Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja “Norfolk”. Kell 19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus kibekähku udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma avastusest, kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka “Suffolkilt” tund aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis, et vastase asukohta täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.

Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”. Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli. Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud. Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega 1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.

Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama. Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid “Norfolk” ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta, et sakslasi kohata. Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of Wales” võiksid “Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.

Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeri ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval, 24. Mail.

Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell 2.00 “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa laevade eelnevat märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland aga jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.

Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevade kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil, inglastest paarkümmend miili loode pool.

Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jäänud liialt kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.

Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti admiral Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti oma torud tõelisele “Bismarckile”. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” üks vöörisuurtükk kinni ja nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.

Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva “Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.

Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil” tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.

Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos “Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” päästeti vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.

Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki” hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”, mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla “Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja “Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.

“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka “Bismarcki” võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuus sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki” reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks “PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll aga saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski märkamatult silmapiiri taha.

24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale “Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini” oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksa torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd saadi temasse üks torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.

Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma radariekraanidelt.

Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100 miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud “Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud ta asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.

Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist” jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid” kaldus nüüd pärast pikka analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida “Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral Tovey ise sellest.

“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30. “Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati selle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.

Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”, oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem. Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse saata. “Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki” manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.

Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit ja võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale “Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.

Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral Tovey lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja lennukikandja “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured Briti sõjalaevad, mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse” oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of Wales” oli sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja “Revenge” olid aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada. “Bismarcki” kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.

Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki” kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada – niikuini läheb “Bismarck” eest ära!

Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali” torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas – 13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.

Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30 algas viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4. Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hävitajad “Cossack”, “Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku tulemusel sai “Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.

27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega “King Georg V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärast ka “Bismarcki” omad. Saksa sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney” pihta. Kuid siis hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba nagu jaanituli.

Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam ei tulistatud, sõitis talle lähedale raskeristleja “Doorsethire” ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell 10. 36 läks “Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et “Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte ei satuks.

Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja hävitaja “Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.

Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu lõppu maha oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!

Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”, sõitis ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail jõudis ta 40 põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks “Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali

1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja “Gneisenau” ning raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu ärahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nõukogude Liidu põhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.

Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu, ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi Hitleri sõna peale.

Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed mööda – läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas “Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka päevad ajal tavaliselt halb nähtavus.

Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust. Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad, torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi- ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.

Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine. Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad, et Saksa laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei välistatud võimalust, et selle tee traalimine on vaid pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida läbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetõttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.

11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid Briti lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade väljasõit viivitus üle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant’i saare kirdesse pöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant’i saarest ida pool patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja merele väljuvaid Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti allveelaevast “Seelion”.

Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis admiral Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel “Gneisenau” ja lõpus “Prinz Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja kolm torpeedopaati. Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mööduti Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.

Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati järsult kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri väinale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kümme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase paari nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist tähelepanu.

Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat “Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa sõjalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot kandis ette, et on avastanud 20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sõjalaevade tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks “Spitfire’it” otse üle Saksa lahingulaevade mastide.

Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nähtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hävituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ühtekokku oli operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250 hävituslennukit. Üks lennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe vahel oli seekord loodud korralik koostöö.

Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina läbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile löögi andmiseks. Kella kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt eemalduma.

Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin. Kell 11.55 väljusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei tabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma otsinguid lõpetama.

Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel. Hävituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel üles. Saksa laevade ägedas tõkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.

Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki käsu merele minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”, “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tõttu baasi tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.

Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama rühkisid, sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda. See aga tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”, “Vivacious” ja “Worcester” läksid ründama lahingulaevu, “Mackay” ja “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased avasid tõkketule ja neili hävitajat saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja “Worcester” üritas lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja suutis ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud hävitajad jõudsid tagasi vigastumatuina.

Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa laevu ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase üles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud ühtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks häirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.

Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17 pommitajad kaitsnud hävituslennukit.

Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30 lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasid kaks lennukit.

Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-sõlmilise kiirusega teekonda.

Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.

13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse, “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli lõppenud.

12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile – kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile.

“Scharnhorsti” hukkumine

1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW 55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22 transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.

18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.

Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.

Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel.

Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.

26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et “Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult “Scharnhorstiga”.

Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis “Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.

Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti” Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt. Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal ristlejaile abiks minna.

“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse, pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.

Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad.

Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell 12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti” raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.

Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”.

Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega.

“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud. “Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest. Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.

Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti” katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”

Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale, pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22 sõlmeni.

“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”.

“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.

See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.

Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad “Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.

Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000 tonnist masuudist.

“Tirpitzi” hukk

1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.

Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”.

Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see teade Inglismaale.

30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Alta fjordist 250 miili loode pool.

Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale “Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.

3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda” hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120 mm.

Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm tabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.

Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli aga lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga uppunud.

“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt. Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi liikumisvõimetuna seisma.

“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud. Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.

Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad. Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa vaatluspostid teatasid lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi õigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud – fjordi kattis paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vältimiseks juba sealtkandist lahkunud.)

Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3 lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu näis, et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid päris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tüüpi merelennukid uputasid 17. Juuli õhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.

18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1 lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lõuna paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, ründajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord kaks tabamust. Üks 725 –kg soomust läbistav pomm kukkus tõesti läbi peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.

Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema.

Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad läbi lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et Šotimaalt startinud lennukid maanduvad pärast pommitamist Arhangelski lähedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele läks 39 “Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lõhkesid ta lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vööriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu.

7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12. oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – välja Norrasse.

Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud teada, kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad, ja “Tirpitz” otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva liikumisvõimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sõiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tõmmatud vee alt.

18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirünnaku, kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud ühtegi tabamust. Rünnakut kordasid 12. novembril hea nähtavuse juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi järgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal, jäi “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes läbi laevapõhja lõigatud augu välja ronisid.

Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.

Sissejuhatus

Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.

See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.

Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa lahingulaevad olid kõige võimsamad.

Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.

“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad. “Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata sellele on need laevad merepõhjal.

Kasutatud kirjandus ja muud allikad

Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;

William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;

Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,

Tallinn “Olion” 1995;

http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm

http://www.airartnw.com/bismarck.htm

Sisukord

Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4

Saksamaast …………………………………………………………………...5

Inglismaas laevastik………………………………………………………….8

Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali ………………………………………………………………………...23

“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28

“Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33

Kokkuvõte…………………………………………………………………...37

Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38

Lisad

“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”

“Gneisenau”, “Bismarck”

“Tirpitz”, “Prinz Eugen”

“Gneisenau” , “Scharnhorst”

Admiral G. Lütjens

“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland

“Hood”, “Rodney”

“Suffolk”, “Norfolk”

“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr

“Prince of Wales”

Läbisõit Inglise kanalist

“Tallboy” pommid

Kokkuvõte

Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned episoodid II maailmasõjast.

Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?

Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.

Похожие работы: